Keegi Veel - Vennaskond

Pärast mind ja pärast meid me tuleme kõik taas 
Kui on õites vetepind ja siis kui hall on maas 
Tuleb ta ja tuleb see siis keda kohtad teel 
Tulen ma ja tuled sa ja tuleb keegi veel 

Olin ma ja olid nemad talv siis oli veel 
Saabus surm ja saabus kevad saabus keegi veel 
Meeltest kustusid kõik lehad nagu niiskus soost 
Nägin kuidas meie kehad lagunesid koost 
Mida kujutas me elu eraldi või koos 
See on liigne keskustelu see on teises loos 

Nägin kuidas muutus maailm kuidas muutus kõik 
Seniks kui ma jälle naasin saabund oli võit 
Surnuna ses inimkonnas ennast kaotasin 
Ideaalses ühiskonnas silmad paotasin 
Inimesi sündis suri selge oli see 
Et kui mina sinna tulin tuli keegi veel 

Tulevikuilm ei näinud puhkust ega tööd 
Kõigil olid segi läinud päevad ja ka ööd 
Ühel öösel polnud kuhu minna mul ja siis 
Lasin ennast kanda kuhu eskalaator viis 
Liin siis minevikumaile hakkas laskuma 
Vanalinna varemeile sõitsin vastu ma 

Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind 
Lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin 
Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest 
Kõik oli hoopis teisiti kuid soojaks tõmbus seest 
Nägin pimedaks kõik läheb eemal kumas linn 
Valgustasid kuu ja tähed varemeid ja mind 

Ma kaotasin ära kinga vist suulakke kleepus keel 
Näonahal tundsin hingamist seal seisis keegi veel 
Kui jälle tuled süttisid seal rohtund sõiduteel 
Siis meie pilgud ühtisid seal seisis keegi veel 
See lugu kuhugi ei vii sest keel jääb saamatuks 
Ja miks ma praegu seisan siin jääb arusaamatuks